Embrüosiirdamisel eemaldatakse ühe mära emakast (doonor ehk bioloogiline ema) embrüo ja viiakse see teise mära emakasse (retsipient ehk kandjamära, inimeste puhul surrogaatema) ja kandjamära toob ilmale doonorema varsa. Embrüoks nimetatakse arenevat organismi alates munaraku viljastamisest.
Väga paljud tuntud sporthobused on sündinud ebrüosiirdamise teel. Nimetagem siinkohal vaid mõned nimed, mõned neist meilgi Eestis kasutusel olevad täkud - London (Nabab x Chin-Chin), Cornet Obolensky (Clinton x Heatbreaker), Candy (Nabab x Eretat), I'm Special de Muze (Emerald x Nabab), Vagabond de la Pomme (Vigo x For Pleasure).
Embrüosiirdamine on kauaegsete traditsiooniga hobusekasvatusmaades juba pikalt kasutusel olev võimalus varssade saamiseks. Esimene edukas embrüosiirdamine toimus juba aastal 1890, kui Walter Heap tegi katseid jänestega. Tema eesmärgiks ei olnud küll lihtsalt embrüosiirdamine, vaid huvi kas erinevad emakad muudavad embrüo fenotüüpi (välimikku), kuid algus ebrüosiirdamiseks oli tehtud. Umbes 1930datel aastel õnnestusid siirdamised ka hiirtel ja rottidel. Samal ajal alustati ka suurloomade embrüote uurimist.
Esimesed teated õnnestunud embrüosiirdamisest lammastel, sigadel ja veistel olid 1950datel. Sel ajal viidi embrüo retsipiendi emaksse veel kirurgilisel teel . Üsna varsti, 10 aastat hiljem, teatati juba ka selliste vasikate ja põrsaste sünnist, kes olid retsipiendi emakasse viidud mittekirurgilisel teel- läbi emakakaela.
1972 sündisid hiirepojad, kes embrüotena olid külmutatud, seejärel sulatud ja viidud teise hiire emakasse. Aasta hiljem sündis vasikas, kes samuti oli läbinud külmutamise-sulatamise protessi.
1975 - sündis vasikas, kelle sugu oli embrüofaasis kindlaks määratud
1974 - Sündis esimene embrüosiirdamise teel saadud varss
1984 - sündis embrüosiirdatud inimlaps
2014 - sündis esimene Eestis embrüosiirdatud varss
Tänaseks päevaks on embrüosiirdamine saanud populaarseks paljude hobusekasvatajate seas üle kogu maailma. Ebrüosiirdamine on hindamatu abivahend varssade saamiseks, eeliseid tavapärase varssade saamise viisi ees on õige mitu. Siirdamine võimaldab väärtuslikke sugumärasid kasutada doonoritena ja saada neilt hea õnne korral mitu järglast aastas. Sportmära jätkab võistlemist, kuid siiski saab varsa. Varssu saavad ka need märad, kellel on probleeme tiinuse hoidmise või poegimisega. Samuti annab embrüosiirdamine hobuste aretajatele võimaluse hinnata oma aretusotsuste tulemusi lühema aja jooksul - näiteks samal aastal sündinud ühe mära mitme järglase alusel.
Loomulikult saab kõige paremaid tulemusi nii seemendamisel kui ka embrüosiirdamisel seemenduskeskuse abi kasutades, kus olemas on kõik vajalik mära läbivaatamiseks ning ka loomaarst kohapeal. Võimalik on ka selline variant, kus loomaarst kasutab sobilikku seemendusviisi mära kodutallis ja alles loputamise faasiks tuuakse mära keskusesse. Peale loputamist saab doonormära koju sõita, tema keskuses viibimine pole kauem vajalik.
Keskusesse tulev mära peaks olema vaktsineeritud, ussirohi antud ja üldised tervisenäitajad korras.
Mära jälgitakse iga päev korduvalt, et täpselt välja selgitada ovulatsiooni aeg, sama oluline on jälgida emaka seisundit. Õigel hetkel toimub vastavalt omaniku soovile paaritus või seemendus jahutatud või külmutatud spermaga.
Seitse -kaheksa päeva hiljem toimub siirdamise protseduur. Doonormära valmistatakse ette, tema emaka ja munasarjade seisundit kontrollitakse, vajadusel tühjendatakse liialt täitunud põis. Saba seotakse ja vaginaalpiirkond pestakse ja desinfitseeritakse. Seejärel viiakse kateeter doonormära emakasse. Spetsiaalse lahusega, mis sisaldab elektrolüüte ja toitaineid, loputatakse mitu korda mära emakat. Saadud lahus filtreeritakse ja uuritakse mikroskoobi all. Leitud embrüo suurus on umbes 300 - 500 mm (0,3-0,5mm), suuremat embrüot on hea tahtmise korral võimalik ka palja silmaga näha. Peale embrüo leidmist antakse sellele hinne, mis näitab nö. embrüo kvaliteeti. Hoolimata hindest, siiratakse kõik leitud embrüod, sest tegelikult on üsna võimatu ennustada, milline embrüo jääb uues emakas elama ja milline mitte. Embrüot pestakse korduvalt, et välistada igasugune saastumine, asetatakse siirdamislahusega kõrde ja viiakse ettevalmistatud retsipientmära emakasse. Võimalik on ka leitud embrüo külmutamine, kuid seda tehakse protsessi keerukuse tõttu veel suhteliselt vähe.
Esimesed tiinusekontrollid saab teostada 5 ja 7 päeva peale siirdamist, mis on siis vastavalt kas 13 - 16 tiinusepäeval.
Embrüosiirdamise edukuseprotsent sõltub tegelikult ainult kahest asjaolust:
1. kas doonormära on tiine
2. kas retsipientmära suudab tiineks jääda
Kõlab lihtsalt, aga need ülalpool välja toodud kaks punkti hõlmavad eneses tervet hulka õnnestumisi või ebaõnnestumisi.
Tiinestumine ise sõltub mitmest tegurist: mära fertiilsusest - noored märad jäävad paremini tiineks; kas seemendus toimus õigeaegselt, kas kasutatakse jahutatud või külmutatud spermat, milline on täku sperma kvaliteet, kas seemendus toimus õigeaegselt jpm. Embrüo saamine on ja jääb kõige raskemaks osaks selle protseduuri jooksul ja väga raske on ennustada embrüo leidmise tõenäosust. Teoreetiliselt on see naturaalpaarituse puhul kuni 80%, tõenäosus väheneb jahutatud või külmutatud sperma kasutamise korral, jäädes keskmiselt 50% juurde.
Embrüo leidmisel ja kandjamärale siirdamisel on tiinuse tõenäosus 14 päeval ca 80-90%.
Lihtne on mõista, milline mära on sobilik doonoriks embrüosiirdamisel, keerulisem on aga valida kandjamära. Kriitiliselt oluline on kandjamära innatsükli sobivus doonormära omaga. Sobivaimas tsüklis kandjamära valimiseks, peab kandidaatide hulk olema võimalikult suur.
Märade inna kestus on väga erinev ja innatsüklit on keeruline täpselt ajastada. Siirdamise ajal on oluline, et emakas ja emakakael oleks heas toonuses ja siirdamiseks sobilikud. Lisaks hormonaalsele (innatsüklist lähtuvale) sobivusele peab ideaalne kandjamära olema noor (3-12 aastane), heas toitumuses, ilma sigimisorganite patoloogiateta ja soovituslikult hea iseloomuga.
Kandjamära suurus peaks olema enam-vähem võrdne doonormära omaga. Loote ülekasv või alakasv liiga suure või liiga väikese mära emakas võib põhjustada probleeme . Peetunud kasv liiga väikese kandjamära emakas võib viia füüsilise ebaküpsuseni sündimise hetkel.
Embrüosiirdamise juures on positiivsete külgede kõrval ka negatiivseid. Peamine miinus on selle protseduuri kõrge hind. Tegemist on töömahuka protseduuriga, lahused ja vajalik riistastik on kallis. Kõige suurema kuluosa siirdamise maksumusest moodustab retsipientmära pidamine. Kandjamärade karjas peab olema piisavalt palju hobuseid, et vajalikul hetkel leida sobivas innatsüklis mära.Sageli tuleb sööta, vaktsineerida ja teha parasiitide vastast tõrjet tulevasele kandjamärale mitu aastat, enne kui õnnestub teda kasutada doonormära tiinuse kandjana.
Usun, et mida rohkem tekib Eestisse häid sugumärasid, seda rohkem hakkab ka meil sündima embrüosiirdatud varssu. Tulevikumuusikana kõlab (tipp)hobuste kloonimine.
Tänaseks on meil Eesti Sporthobusena registreeritud esimene Eestis embrüosiirdatud varss, nii et märk on maas ja kindasti tuleb sellele esimesele ka lisa.
Kristiina Kuik-Tõnissoo
loomaarst